Kiirelt muutuvas ja mitmeti ärevust tekitavas maailmas on vaimsest tervisest saanud üks tervishoiu pikalt ignoreeritud võtmeküsimus, kirjutab Aleksander Tsapov algselt Müürilehes ilmunud ülevaates.
Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt koges 2017./2018. õppeaastal depressiivset episoodi iga kolmas 11–15-aastane. Depressiooni peetakse seejuures üheks enim aladiagnoositud haiguseks. Eestis oli 2019. aasta seisuga üldhariduskoolides tööl 226 koolipsühholoogi. Eesti Koolipsühholoogide Ühingu hinnangul peaks meil töötama neid aga 450–780.
/…/
Nutisõltuvus, enesevigastamised, depressioon, suitsiidimõtted – need on vaid mõned probleemid, millega koolipsühholoogid kokku puutuvad. Lastele peaks koolipsühholoog olema esimene õlekõrs, millest haarata, kui emotsioonidega on raske toime tulla ning kui on kogetud traumat või vägivalda.
See ei nõua teoorias rahaliste vahendite olemasolu ega ka eraldi sõitu polikliinikusse. Ometigi on Eestis vaid 40 protsendis koolidest koolipsühholoog, kuigi seaduse järgi peaks olema neid igas koolis vähemalt üks.
Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht ja 20-aastase kogemusega koolipsühholoog Karmen Maikalu ütleb, et kui otsida põhjuseid sellele, miks on nii vähe koolipsühholooge (KP), siis võrreldes teiste psühholoogidega on KP töö üks laiahaardelisimaid: ta töötab nii laste kui ka täiskasvanutega, nii õpilaste, õpetajate kui ka lapsevanematega, nii individuaalselt kui ka gruppidega, nii inimeste kui ka süsteemiga, tal pole ka spetsialiseerumist, et vot tegelen ainult selliste häiretega.
KP näeb kõiki häireid kogu spektri ulatuses – kliiniline psühholoogia, organisatsioonipsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia jne. Kuna spekter on niivõrd lai ja koolipsühholooge vähe, on olemasolevate KP-de koormus väga suur.
Karmen Maikalu leiab, et kui vaadata, kui palju on vaimse tervise probleemidega täiskasvanuid, siis pole imestada, kui seda peegeldavad ka lapsed. Elu on kiire ja ootused inimestele suured – elatakse perekondades koos ja ometi tuntakse end üksildasena.
Koolipsühholoogia ei ole mugavusteenus, tänapäeva vaimse tervise probleemide valguses on see laste tervist silmas pidades hädavajalik ja sõna otseses mõttes nende ellujäämise huvides. KPd vajaksid sarnaselt kliiniliste psühholoogidega kutseaasta rahastust. Nende palk on sama mis õpetaja miinimumpalk ehk brutotasuna 1315 eurot ja selle sissetulekuga on väga raske üht head psühholoogi tööle saada.
Samuti ei näe Maikalu üldse probleemi selles, kui alaealine saab pöörduda sarnaselt koolipsühholoogiga iseseisvalt ka psühhiaatri poole, sest tegemist on haritud spetsialistidega.
Iga noor, kes varajase sekkumise ja ennetuse sõelast läbi kukub, tähendab tulevikus potentsiaalselt täiskasvanut, kellel arenevad välja tõsisemad vaimse tervise probleemid, mille korral ta võib, kui üldse, jõuda abini siis, kui on juba hilja – kui närvisüsteem on saanud sõltuvushäirest tingituna püsiva kahjustuse või inimene on muutunud töövõimetuks ja tema ülalpidamine jääb lähedaste, kohaliku omavalitsuse või riigi kanda.
Loe kogu artiklit siit: https://www.err.ee/1206322/aleksander-tsapov-vaimse-tervise-abi-ja-abitus