Allikas: “Pere ja Laps”
27. oktoober 2014 15:54
Viljandis toimunud koolitulistamine röövis lastelt turvatunde ning asendas selle hirmu ja õudusega. Lapsed vajavad nüüd täiskasvanute nõu ja abi, et sellest raskest olukorrast üle olla ning oma igapäevaeluga edasi minna. Ameerika koolipsühholoogide liidul on taolisteks puhkudeks nüüd meilegi vajaminevaid soovitusi lastega rääkimiseks, neile olukorra selgitamiseks ja turvatunde taastamiseks.
1. Esimene kinnitus, mida lapsed praegu vajavad, on see, et kool on nende jaoks kõige turvalisem koht ning õpetajad ja teised töötajad on seal selleks, et lapsi aidata ja kaitsta.
2. Hinda ja mõista laste tundeid. Julgusta neid oma tundeid ja emotsioone väljendama ning kinnita, et ta võibki tunda paljusid erinevaid ja vastakaid tundeid, kui midagi nii hirmsat juhtub ning neid tundeid tuleb väljendada ja nendest rääkida. Oluline on lapsele öelda, et kõik tunded on lubatud.
3. Võta aega, et lastega rääkida. Lase nende küsimustel näidata, kui palju nad juhtunu kohta infot saada tahavad. Nad ei pruugi osata või julgeda otse küsida, seetõttu peaksid jälgima teisi märke, mis näitavad, et nad on valmis sel teemal vestlema. Mõned lapsed vajavad rohkem lähedust ning siblivad su ümber rohkem kui tavaliselt. Teised sukelduvad muusikasse või hakkavad kirjutama-joonistama, et oma emotsioonidega toime tulla. Algklassilapsed võivad vajada konkreetseid tegevusi, näiteks joonistamine, rollimäng, piltide vaatamine ja kirjeldamine, et oma tunnetes selgusele jõuda ja neid väljendada.
4. Selgita eakohaselt.
* Lasteaia- ning algklassilapsed vajavad väga lihtsat ja konkreetset infot juhtunu kohta koos kinnitusega, et kool ja kodu on nende jaoks hoolimata juhtunust turvalised kohad ning täiskasvanud on seal selleks, et neid kaitsta. Too näiteid, kuidas täiskasvanud nende turvalisuse eest hoolitsevad, näiteks turvamehe olemasolu koolis, uste lukustamine tundide ajaks, nõue, et vanemad tuleksid lastele pärast koolipäeva lõppu järele jne.
* Põhikoolilapsed oskavad juba natuke rohkem küsida. Nad tahavad teada, mida koolis selle heaks tehakse, et taolisi asju rohkem ei juhtuks ning kuidas neid kaitstakse.
* Vanema kooliastme õpilastel on juba endal väljakujunenud arvamused ja mõtted koolivägivalla ja selle põhjuste kohta. Nad oskavad ise soovitusi jagada, kuidas koolielu turvalisemaks muuta. Õpetajad peaksid laste arvamusega arvestama ning neile korduvalt rõhutama, kui oluline on kooli kodukorrast ning üldtunnustatud käitumisnormidest kinni pidamine (näiteks ei tohiks võõraid kooliuksest sisse lubada, õpetajatele tuleb teatada, kui kooli läheduses on märgatud kahtlasi isikuid või kui keegi on õpilasi ähvardanud jne. Kindlasti tuleb võimaldada ka suurematele lastele täiskasvanute aega, et nad saaksid oma muredest ja hirmudest rääkida ning kinnitust sellele, et kõik saab korda.
5. Kool peaks üle vaatama oma sisekorraeeskirjad ja turvareeglid. Kindlasti peaks koolis olema keegi, kelle poole lapsed saavad pöörduda siis, kui tunnevad end ohustatuna või muret enda või kellegi teise tervise ja heaolu pärast. Oluline on ka see, et õpilased märkaksid ka ise, kui keegi nende hulgast on nö ohtliku mõtteviisi valinud. (See pole pealekaebamine vaid pigem märkamine, mis toimub nende õpilaste sisemaailmas, kes sind ümbritsevad)
6. Pärast nii karmi intsidenti peaksid nii õpetajad kui lapsevanemad väga suure hoolega jälgima kõikide laste vaimset seisundit ning panema tähele kõiki muutusi.Mõned lapsed elavad sissepoole ning väljendavad oma muret teisiti — näiteks võivad ilmneda muutused käitumises, söögiisus, unerütmis jne. Enamikel lastel leevenevad sümptomid aja ja pideva kinnitusega, et tema tunded on normaalsed ja kõik saab korda. Mõned lapsed on aga tundlikumad ja seetõttu ka suuremas ohus. Näiteks lapsed, kellel on olnud varasemaid traumaatilisi kogemusi, esinenud depressiooni või vaimseid häireid, võivad sündmusi märksa raskemalt üle elada ning vajada spetsialisti abi.
7. Piirata tuleks televiisori vaatamist ning muu meedia tarbimist. Valeinformatsioon ning šokeerivad kaadrid tekitavad ärevust ja segadust ning seda eriti nooremates lastes. Samuti tuleks täiskasvanutel jälgida, mida ja kuidas nad laste kuuldes omavahel räägivad, et lapsi mitte rohkem ärritada või segadusse ajada. Kindlasti tuleks omavahelistes vestlustes vältida kurjust ja vihkamist täis kommentaare.
8. Säilitage tavaline igapäevarutiin. Mida normaalsem ja harjumuspärasem on teie igapäevaelu pärast traumaatilisi sündmusi, seda lihtsam on lastel juhtunuga toime tulla ja uskuda, et maailmalõpp ei olegi käes. Hoolitse selle eest, et laps saaks piisavalt magada, tervislikku toitu ja harjumuspäraselt liikuda. Julgusta teda sõpradega suhtlema, trennis käima ja koolivälistes tegevustes osalema nagu tavaliselt, kuid ära liigselt sunni — kui ta ei taha, lase tal rahus olla.
Soovitused, mida peaks lastega tragöödiast rääkides kindlasti rõhutama:
* Koolid on laste jaoks ohutud ja turvalised kohad. Koolid teevad lastevanemate, politsei, päästeameti ja kiirabiga koostööd, et lastel oleks koolis hea olla.
* Meie koolis võivad lapsed end kindlalt tunda sellepärast, et …. (loetle, mida kool laste heaolu tagamiseks teeb).
* Kui sa tead midagi, mis võib kahjustada kas sind ennast, sinu tervist või su koolikaaslaste tervist, heaolu ja turvalisust, räägi sellest kohe õpetajale, turvatöötajale või ükskõik millisele täiskasvanud inimesele koolis, keda sa usaldad.
* Pole mõtet kinni jääda ainult halbadesse mõtetesse. Tõsi, iial ei saa kindel olla, et sinuga kunagi midagi halba ei juhtu, kuid on tähtis mõista ja vahet teha, milline on VÕIMALUS, et sinuga midagi juhtub ja kui suur on TÕENÄOSUS, et see ka tõesti juhtub.
* Mõttetu vägivald on kõikide jaoks täiesti arusaamatu ja sellega on kõigil keeruline toime tulla. Aga sul on lihtsam eluga edasi minna, kui tegeled asjadega, mis sulle meeldivad, oled koos oma sõprade ja perega ning elad oma täiesti tavalist igapäevaelu.
* Mõnikord teevad inimesed üksteisele haiget. Mõned inimesed ei suuda oma viha kontrolli all hoida. Nad tarvitavad alkoholi ja narkootikume, mis panevad neid imelikult käituma või on neil mingi haigus, mis neid selleks sunnib. Täiskasvanud (vanemad, õpetajad, politsei, arstid) teevad väga palju tööd selleks, et nendele inimestele abi anda ning hoida neid teistele liiga tegemast. Ka sinul on väga oluline teada, kust ja kellelt sa võid abi küsida, kui tunned, et oled väga vihane, solvunud või pettunud ning kindlasti tuleb ka sinul hoiduda alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest.
* Relvad ei ole mänguasjad! Kui sa tead kedagi, kellel on relv või kelle kodus on relvad, räägi sellest kindlasti oma vanematele või õpetajale. See, et kellelgi on ligipääs surmavatele relvadele, on suur oht — ta võib ühel hetkel neid kellegi vastu kasutada!
* Vägivald ei lahenda kunagi mitte ühtegi probleemi! Kui tunned, et sul hakkavad mured üle pea kasvama ja sa ei saa neist enam ise jagu, ära häbene abi paluda. Täiskasvanutel on hea meel, kui pöördud nende poole abi saamiseks. Kui oma vanematega rääkida ei julge, pöördu õpetaja, koolipsühholoogi, sõbra ema või mõne teise täiskasvanu poole, keda sa usaldad.
Allikas: Ameerika Koolipsühholoogide Liit