Vaevalt enam keegi vastu vaidleb, et depressioon on tõesti tõsine haigus. Küll aga võib vaielda, kui paljud selle käes tegelikult kannatavad. Kui panna ühte patta eri meetoditega, olgu kliiniliste diagnooside, silmast silma küsitluste või enesehinnangu järgi kogutud andmed, mis omakorda ei erista pahatihti depressiooni muudest vaimse tervise hädadest, ongi kerge saavutada selline tulemus, mida keegi parajasti näidata soovib.
Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht Anne Kleinberg tõdeb, et enesehinnangul põhinevad küsimustikud annavad enamasti tulemuse, mis näitab depressiooni levimust kaks korda suuremana, kui see on tegelikult. Intervjuu-uuringutes, nagu näiteks rohkelt tsiteeritud 2014. aasta terviseuuring, tasub Eesti Psühholoogide Liidu presidendi Kenn Konstabeli sõnul arvestada, et näost näkku usutlustes ei pruugi inimesed oma kõigist probleemidest avameelselt rääkida, mistõttu tulemused võivad tulla ilusamad, kui on tegelikkus.Vastuolulised andmed vaimse tervise kohta tekitavad küsimusi.
Aga lootust targemaks saada on, lausub Konstabel. TAI ja Tartu Ülikool on just läbi viinud esimese etapi Eesti ulatuslikemast, ligi kuue tuhande vastajaga vaimse tervise küsitlusuuringust. Täpsemad tulemused selguvad aasta lõpuks. Siis saab ka pilt depressiooni levimusest selgemaks.Nagu paljud pealtnäha mõistlikud ja vajalikud asjad, on ka depressioonist üha sagedasem rääkimine tegelikult kahe otsaga. Esiteks tõuseb sellest inimeste teadlikkus, et niisugune haigus, mida Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) nimetab üle maailma juhtivaks töövõimetuse põhjustajaks, on tõepoolest olemas ning selle vastu tasub otsida ravi.
Aga teisalt, kui millestki liiga palju rääkida, võib see tikkuda probleemi võimendama. Kenn Konstabel lausub, et ühiskonnas depressiooni teemaks võttes ei tasu rääkida sellest nii, nagu oleks kõik halvasti, sest see tekitab hädaga kimpus inimestes lootusetuse, käega löömise tunde. “Kuidas mina selle jõu vastu saan, kui see on nagu sada kilomeetrit tunnis tuul?” kirjeldab ta allaandmistunnet. Eesti Koolipsühholoogide ühingu juhi Karmen Maikalu sõnul lasub suur vastutus täiskasvanutel, mismoodi nemad lastele vaimse tervise probleemidest räägivad. «Kindlasti ei tohi rääkida, et kõik on halvasti ja üha halvemaks läheb,” ütleb ta. “Ei tohi paanikat külvata.” Selle asemel, et noortele alatasa sisendada, kuidas paljud neist on depressioonis ja mõtlevad enesetapule, soovitab Maikalu rääkida hoopis sellest, kuidas raskustega toime tulla. “Noored vajavad lootust,” sõnab ta.
Loe kõigest pikemalt siit artiklist: https://www.postimees.ee/7248175/depressioon-eestis-kas-aladiagnoositud-voi-ulevoimendatud