Loe artiklit siit: https://laps.ohtuleht.ee/1044585/ara-loe-moraali-mida-teha-kui-laps-end-loigub-voi-kurdab-elutudimust-koolipsuhholoogide-telefonilt-saab-asjatundlikku-nou
Selle aasta septembrist avati koolipsühholoogide liin, kuhu saavad helistada nii õpilased, õpetajad, noorsootöötajad kui ka lapsevanemad. Juba esimese kuuga on liinilt küsitud nõu depresiivsete laste abistamiseks, keeruliste situatsioonide lahendamiseks ja kõneainet pakub ka koroonaviirus.
Koolipsühholoogide ühingu esinaine Karmen Maikalu ütleb, et kõige enam on telefonile helistanud lapsevanemad – nii emad, isad kui ka vanaemad. „Peamine mure on neil see, kuidas oma lapsele erinevates situatsioonides toeks olla,“ sõnab ta. Mitmed kõned on olnud seetõttu, et laps on depresiivne ja õnnetu või väga ebakindel. „On olnud lapsevanemaid, kes märkavad, et laps lõigub ennast või väljendab lausa elutüdimuse mõtteid,“ ütleb Maikalu. Sellisel juhul küsitaksegi, mida ette võtta. „Lapsevanem on ise sellisel hetkel nii ehmunud, et tunneb end abituna. Kui mu lapsel on nii raske, kuidas ma saan teda aidata?“
Lasteaia ja algklassi laste vanemad on küsinud nõu ka käitumisprobleemide kohta. Uuritud on, mida saab vanem ettevõtta ja kuidas seda teha koos õppeasutusega. Veel on küsitud koolikiusamise ja koroona kohta. Viimasel teemal pakub kõneainet just testimise korraldus ja vaktsineerimine koolides.
Õpetajaid on helistanud praegu võrdlemisi vähe. Maikalu näeb põhjusena, et õppeaasta alles algas. „Õpetajad panustavad praegu sellesse, et nii kaua, kui saab, teeme kontaktõppet,“ sõnab ta. Helistanud on just õpetajad, kelle koolis psühholoogi ei ole. Nad küsisid olukordade lahendamise kohta, kui koolis on olnud mõne lapsega keeruline situatsioon. “Samamoodi on helistanud õpetajaid, kes on mures lapse depressiivsuse pärast. Kui on näha, et temaga ei ole kõik korras ja ta on silmanähtavalt õnnetud,“ räägib Maikalu.
Maikalu sõnul on kõige olulisem lapsega jutule saada. Õpetajad saavad pidada nõu koolipsühholoogiga ja saata lapse temaga vestlema. Paraku pooltes eesti koolides psühholoogiabi võimalus puudub. „Esimene samm on luua lapsega usalduslik vestlus ja küsida: „Kuidas sul päriselt läheb?“ Lapsed ütlevad väga tihti, et normaalselt ja nad ei taha pikalt rääkida. Lapsed tihtipeale ütlevad, et ma ei tahagi täiskasvanutele rääkida, kuidas mul läheb, kuna nad hakkavad õiendama, nõu andma ja ei saa üldse aru, mis elu ta elab. Me julgustame nii lapsevanemaid kui ka õpetajaid, et lase lihtsalt lapsel rääkida. Ära anna nõu, ära anna hinnanguid ega hakka moraali lugema,“ selgitab Maikalu. Mõnikord ongi tarvis hingelt kõik ära rääkida ja lähebki kergemaks.
Kui laps on aga end juba vigastanud või ongi elutüdimuse mõtted, siis tuleb otsida abi. „Päris paljud meie kõned lõpevad sellega, et aitamegi inimestel leida spetsialisti, kelle poole pöörduda. Tihti on ka küsimus, kust üldse abi saada,“ räägib Maikalu. Kui tekib nõuandeliinil helistaja ja psühholoogi vahel usalduslik suhe, siis on võimalik ka järelnõustamist saada sama psühholoogiga.
Lapsed ja noored on küll helistanud ka koolipsühholoogide nõuandeliinile, kuid neid on olnud vähe. Maikalu ütleb, et olemas on ka Lasteabi telefon, mida väga palju kasutatakse. Veel rohkem meeldib lastele aga kirjutamine. Lasteabi ja Peaasi.ee lehel on vestluse variant olemas ja neid kasutatakse aktiivselt. „Vaatame kui palju neid lapsi tuleb, kes just telefoni teel rääkida tahavad,“ sõnab ta.
Üleüldise huvi kohta ütleb Maikalu, et mõnel päeval on rohkem helistajaid, mõnel vähem. Liin on praegu veel uus ega ole paljudeni jõudnud. „Paljud inimesed, kes seda kuskilt kuulevad ütlevad, et oi, ma ei teadnudki,“ räägib ta.
Eestikeelne nõustamisliin on avatud kõikidel tööpäevadel 16–20 ja seal töötab 21 psühholoogi. Venekeelsele kõneliinile saab helistada teisipäeval samamoodi kella 16–20ni. Seal annavad abi 4 psühholoogi. Kõigil nõustajatel on koolipsühholoogi kutsetunnistus.