Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu räägib Maalehe intervjuus distantsõppe võimalikkusest:
“Ma pole nõus, et distantsõppes pole võimalik õppida. On uuringuid, mis näitavad, et kolmandikule lastest sobib distantsõpe kontaktõppest paremini. Kolmandikule on distantsõpe raskem, kolmandikul vahet pole. Seega on toetuse vajajaid. Aga mõelda tuleb ka kolmandikule, kellele distantsilt õppimine sobib paremini. Nende areng on võib-olla kontaktõppes pidurdatud.On palju räägitud, kool algab liiga vara, ei arvesta teismeliste unerütmiga — nüüd on lastel võimalik kauem magada.
Ühest uuringust tuli välja, et 80% lastest tunneb end kodus õppides turvalisemalt kui koolis. Turvalises keskkonnas suudab aju paremini õppida. Pooled lapsed väidavad, et nad on kodus õppides õnnelikumad, produktiivsemad.
Algklasside lapsevanemad on näinud, mida kõike lapsed on õppinud arvutiga tegema lisaks mängimisele ja videote vaatamisele! Nad muutuvad iseseisvamaks. Seda pandi tähele tänavuste koolieelikute sisseastumiskatsetes.On lapsi, kellele see ei sobi, kellel keeruline ennast motiveerida, iseseisvalt õppida. Nad vajavad eraldi toetust. Piirangud seda ka võimaldavad — konsultatsioonid koolis on lubatud, erivajadustega laste õppetöö toimubki koolis.
Probleemi tekitab soov vanade meetoditega uut moodi olukorras õpetada. Distantsõpe vajab teisi metoodikaid, ka uut viisi õppimist. Peame mõtlema, kuidas juba algklassidest saati õpetada lastele veelgi rohkem enesejuhtimise, iseseisva õppimise oskusi.
Ainult ülesannete e-kooli panemine pole distantsõpe. Õpetaja peab distantsilt lapsi juhendama, andma tagasisidet — ka distantsilt saab olla kontaktis.Probleem on seegi, kui me räägime ainult distantsõppe raskustest. Tekitame stressi ja ärevust juurde. Lapsed kuulevad täiskasvanuid, see mõjutab neid. Raskusi ei pea ignoreerima, nendega tuleb tegeleda. Orienteerugem lahendustele ja toimetulekule, ohvri positsiooni pole vaja.
Enne eelmist kevadet olin videoseanssidele ei öelnud: pole võimalik. Siis tuli koroona ning nii mulle kui ka paljudele kolleegidele ilmnes videonõustamise võimalikkus positiivse üllatusena. Inimesed ei pea üle ilma kokku tulema. Kui isa töötas Soomes ja tuli koju nädalavahetusel, siis oli minul vaja nõustamiseks laupäeval tööle minna. Praegu on vahemaad kadunud. Inimesed võivad olla ka teisel mandril tööl või puhkusel, saame nõu peetud. Varem tuli inimene teisest Eesti otsast vastuvõtule ja selleks läks terve päev, nüüd – milline aja kokkuhoid!
On olnud kohtumisi, kus terve pere on ühe ekraani ees. Ka selliseid, kus üks on välismaal ja teine Eestis. Mõnikord on peresisesed pinged nii suured, et ei mahuta ühe ekraani ette ära, igaüks istub oma arvutiga eraldi toas. Siis silume suhteid, et nad ka ühe ekraani taga suudaks olla.”
Loe lähemalt siit: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/92919089/koolipsuhholoog-need-kes-kardavad-et-koroonaga-kasvab-ules-lollide-polvkond-pole-kvaliteetse-distantsoppega-kokku-puutunud