3 küsimust koolielust. Vastab koolipsühholoog Kristi Feldman

Artikli terviktekst on SIIN.

1. Ütlesite DelfiTV saates, et koolides puuduvad vajalikud tugiteenused, kuid sellega tegeldakse, siiski ebaõnnestunult. Äkki oskate öelda mille taha see kinni jääb?

Koolidesse tugispetsialistide leidmisega on tegeletud riigitasandil. Seaduses on sees, et tugispetsialistide teenused peavad olema kõikides koolides õpilastele tagatud, kuid reaalsuses nii ei ole. Kool ei ole olnud tugispetsialistidele atraktiivne koht töötamiseks. Ühe poole pealt on erinevas vanuses inimestega töötamine, pidev tulekahju kustutamine, probleemide paljusus see, mis noore spetsialisti kiirelt läbi põletab kui tal ei ole teisi tugispetsialiste ega toetust kõrval. Lisaks on aastaid olnud teemaks palk, mis ei motiveeri.

Tugispetsialist tegeleb lastega, kes on piisavalt keerulised, et vajavad lisaks õpetaja toele veel tuge, kuid palgad olid KOV määrata ning suures osas riigis olid alla õpetaja miinimumpalga (kusjuures tegu on magistriharidusega inimestega). Uues seaduses on sätestatud, et töötasu peab väärne olema, loodan, et sellega ühtlustuvad ka üle eesti tugispetsialistide palgad. Lisaks eraldatakse tugispetsialistide palkamiseks KOV-le lisarahad, mis on sihtotstarbeliseks kasutamiseks. See kõik aga hetkeseisus ei lahenda ära probleemi, et tugispetsialiste lihtsalt ei jätku igasse kooli.

Nad ei istunud ka siiani kodus, vaid on hõivatud teisel ametikohal või suisa teisel erialal, mis on siiani rohkem sisse toonud. Vaja oleks suuremat koolitustellimust ja süsteemset plaani tugispetsialistide suuremal väljaõppel.

2. Kumb probleem olulisem on õpetajale, kas tugiteenuste puudumine või ülekoormus? Nimelt kui saaks lahendada ainult ühe, siis kumb see oleks?

Keeruline küsimus. Usun, et õpetajatöö üheks suurimaks osaks ja rahulolu määrajaks on tajutud võimekus. Kui inimene, kes tajub, et ta saab oma tööga hästi hakkama, teeb ületunde ja läheb peale seda koju, magab rahulikult, on õnnelik ja rahulolev, siis tõenäoliselt ta tuleb ka ülekoormusega paremini toime. Samas kui inimesel on lahendamata probleem üleval, siis aju tegeleb pidevalt sellele probleemile lahenduste otsimisega, lahenduse mitteleidmisel tekib sageli kurbus, viha, üksindus, süütunne, probleemid ei lase magada ja koormavad inimest. Siis ei ole see tundide arv niivõrd oluline.

Õpetaja peab sellistel hetkedel palju tegema iseendaga tööd, et mitte keskenduda enda emotsioonidele, süüdistamisele ja ta vajab siinjuures abi probleemi kaardistamisel ja võimalike lahendusteede leidmisel. Laps oma probleemiga jääb ja täiskasvanute käes on võti lahenduste leidmiseks.

Siinkohal tulebki mängu tugispetsialist, kes aitab enda ettevalmistusest lähtuvalt õpetajal ja lapsevanemal mõista lapse probleemi sisu ning planeerida sekkumist. Üksi on õpetajal sageli raske toime tulla ja tegutseda efektiivselt. Ta teeb midagi, mis võib-olla üldse ei toimigi ja see tagasilöök vähendab eneseusku veelgi.

3. Mis oleks nr 1. probleem üldse, kui eesmärk on õpilased ette valmistada tulevikuks?

Õpilased vajavad suuremat sotsiaalsetele oskustele ja suhetele tähelepanu pööramist. Paindlikkus, head suhtlemisoskused ja head suhted lähedastega hoiavad lapse ja noore tervena, tema enesehinnangu adekvaatsena ning selletõttu on ta vastupidavam ka elus ettetulevatele raskustele ja muutustele. Laps vajab aktsepteerimist ja toetust perekonnas ja seda eriti ajal, mil mingis muus eluvaldkonnas võivad asjad viltu vedada. Õpiraskus või psüühikahäire ei tähenda automaatselt õpilase toimetulematust kogu eluks, halvad suhted lähedastega aga on määrava tähtsusega ja halvendavad noore inimese toimetulekut nii koolielus, tulevastes peresuhtes kui ka tööelus.

 

Comments are closed.