Lihtne ja kokkuvõtlik ülevaade koolipsühholoogide testiprojektist

Koolipsühholoogidel on esimest korda taasiseseisvunud Eestis valminud töövahend, millega hinnata laste ja noorte psüühilisi protsesse ning nende mõju õppeedukusele. Ligi kaks aastat väldanud testiprojekt koostöös koolipsühholoogide ühingu, Tallinna ülikooli ja SA Innovega on lõpule jõudmas ning võime uhkusega tõdeda, et suur samm Eesti koolilaste arengu toetamiseks on astutud.

Eesti haridussüsteem liigub jõudsalt kaasava hariduse suunas. See tähendab, et järjest enam on tavapärane, et ühes klassis õpivad erinevate vajaduste ja võimetega lapsed. Õpetaja ülesanne on õpetada kõiki lapsi lähtuvalt nende individuaalsetest õpivajadustest. Seda teha on aga omaette oskus.

Õpetajal võib küll olla tahe lastele sobival viisil läheneda, kuid paraku ei ole laste võimete ja vajaduste kindlaks tegemine niisama lihtne. Tõepoolest, õpetaja oskab kirjeldada, millised on õpilase teadmised ja oskused konkreetses õppeaines, kuid kui lapsel on tekkinud raskused, on õpetajal vaja abijõudu, kes aitaks täpsustada raskuste tagamaid.

Siinkohal tulebki appi (kooli)psühholoog, kelle pädevusse kuulub psüühiliste protsesside hindamine.

Psüühilised protsessid, nagu mälu, taju, tähelepanu, mõtlemine, on omakorda aluseks akadeemilisele edukusele.

Lihtne näide on töömälu, mille nõrkus avaldub selles, et lapsel ei seisa tööjuhend meeles, ta ei pruugi suuta oma tegevust planeerida ja organiseerida või on tal raskusi keskendumisega, kui ülesanne vähegi keerulisemaks muutub.

Milleks testid?

Psüühiliste protsesside hindamisel ei piisa sellest, kui lapsega vestelda, teda vaadelda või intervjueerida temaga tegelevaid täiskasvanuid. Lisaks on vaja hindamisvahendeid ehk teste, mis konkreetseid protsesse mõõdavad. Just selline terviklik hindamine võimaldab täpsemini määratleda ning mõista laste probleeme ja leida lahendusi nende paremaks toetamiseks.

Korralike testide puudumine on olnud juba aastakümneid koolipsühholoogide jaoks suureks takistuseks õpilaste arengu hindamisel ja toetamisel. Isegi juhul, kui on tekkinud kahtlus teatava raskuse osas, on tulnud koolipsühholoogidel ikka ja jälle soovitada vanemal panna aeg lastepsühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda saab lapse suunata kliinilise psühholoogi juurde, et teda täpsemalt hinnata. Samas pole see kõikide laste puhul vajalik – esimene hindaja võiks ja peaks olema koolipsühholoog.

Aastal 2014 alguse saanud projekti „Põhikooli õpilaste psüühiliste protsesside hindamisvahendite komplekti koostamine ja tugispetsialistide koolitamine” käigus on Eesti koolipsühholoogide ühingu, SA Innove ja Tallinna ülikooli koostöös valminud psüühiliste protsesside hindamisvahendite komplekt, mida saavad koolipsühholoogid oma igapäevatöös kasutada.

Mida testid endast kujutavad?

Praegu on olemas testid neljale vanusegrupile: 1. klass, 2.−3. klass, 4.−6. klass ning 7.−9. klass. Testi on koostanud Tallinna ülikooli teadlased ning nende koostamisel on arvestatud mujal maailmas kasutatavaid tuntuid teste.

Projektijuhi, koolipsühholoogia professori Eve Kikase sõnul on testid valitud testipaketti nii, et oleksid kaetud need psüühilised protsessid, mis on olulised koolis toimetulekul: taju, mälu, mõtlemine, tähelepanu, planeerimis-, järeldamis- ja arutlemisoskus. Kui esimese klassi test on nn paber-pliiats-test, siis ülejäänud testid on arvutis täidetavad. Test kestab kokku ligi kaks koolitundi ehk 90 minutit ja selle täitmise ajal on koos lapsega ruumis ka psühholoog.

Ehkki poolteist tundi võib lapse vaatevinklist tunduda pikk aeg, saab psühholoog palju infot ka sellest, kuidas laps testi ajal käitub. Lisaks on töötatud välja küsimustik õpilasele hindamaks tema motivatsiooni ja õpetajale õpilase õpikäitumise hindamiseks, mis omakorda võimaldab saada veelgi rohkem infot õpilase õpikäitumise kohta.

Testi rakendatakse juhul, kui õpetaja, vanem või psühholoog on märganud lapsel õpiraskusi ning vanem on andnud loa selle läbiviimiseks. Testimisel saadud andmeid saab rakendada õpilaste arengu toetamiseks, nagu individuaalsete õppekavade väljatöötamisel, õpetuse modifitseerimisel, oskuste õpetamisel. Näiteks kehva mäluga last saab toetada, õpetades talle mälustrateegiaid või aidates õpetajal leida õpetamisviis, mis sellist raskust silmas peab ja sellega arvestab.

Kuna test eeldab psühholoogilt spetsiifilisi teadmisi ja oskusi, saavad seda kasutada vaid psühholoogid, kes on läbinud vastava koolituse. Projekti jooksul läbisid koolituse ligi 45 koolis ning Rajaleidja keskustes töötavat psühholoogi, tulevikus saavad seda läbida ka teised koolipsühholoogid.

Kompetentne testimine ning tulemuste tõlgendamine on ülimalt oluline, sest vaid nii on võimalik testimisel saadud andmeid oskuslikult lapse arengu toetamiseks ära kasutada ehk teisisõnu on väljaõppe saanud psühholoogid need, kes oskavad testitulemused „tõlkida” nn psühholoogilisest keelest pedagoogilisse keelde, et neist koolikeskkonnas kasu oleks.

Projekti lõppedes saavad kõik koolituse läbinud psühholoogid mahuka testimanuaali, milles juhised testi täpseks läbiviimiseks ning tulemuste tõlgendamiseks.

9000 koolilast üle Eesti

Testid iseenesest ei ole midagi väärt, kui ei ole norme, millega saadud testitulemusi kõrvutada. Antud projekti käigus kogusid selles osalenud psühholoogid kahe aasta jooksul norme ligi 9000 õpilaselt ligi 90 koolist üle kogu Eesti. See on väga suur töö sellise lühikese aja kohta.

Saadud andmed on võimaldanud Tallinna ülikooli teadlastel lisaks usaldusväärsetele testidele töötada välja ka usaldusväärsed normid, mille suhtes iga konkreetse õpilase andmeid saab võrrelda. Kuivõrd ühiskond ja lapsed sellega koos muutuvad, tuleb testikomplekti normandmeid viie aasta pärast uuendada. Pärast projekti lõppu hakkab testi ja selle veebikeskkonda haldama SA Innove.

Projekti tulemusena valminud hindamisvahendite komplekt on hea vahend probleemide skriinimiseks ehk esmaseks tuvastamiseks. Seda tuleks vaadata kui esimest sammu hindamisvahendite väljatöötamise pikal teel.

Praeguses seisus saavad koolipsühholoogid esmase ülevaate lapse psüühiliste protsesside iseärasustest, olukorra täpsemaks hindamiseks tuleb laps saata kliinilise lapsepsühholoogi juurde, kellel on individuaalse hindamise vahendid. Tulevikus võib loota, et ka koolipsühholoogidele töötatakse välja uusi vahendeid spetsiifilisete probleemide hindamiseks.

Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes 19.aprill 2016.

Comments are closed.