Eesti Pereteraapia Ühingu ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu avalik pöördumine

Vabariigi President

Vabariigi Valitsus

Riigikogu

Ajalehtede Liit

Pressinõukogu

Avaliku Sõna Nõukogu

 

29.jaanuar 2015

Eesti Pereteraapia Ühingu ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu avalik pöördumine.

 

Kõik me oleme kunagi lapsed olnud, paljudel meist on lapsed ja on loomulik, et laste

probleemid lähevad meile korda, me kõik püüame omal moel neid lahendada. Paraku ei piisa

sellest, kui probleemiga tegeleda palju ja sellest rääkida palju – tähtis oleks tegeleda ja rääkida

nii, et lapsed abi saaks.

Eesti Pereteraapia Ühing ja Eesti Koolipsühholoogide Ühing on väga mures, et laste

probleemides käsitlemine meedias ja ühiskonnas laiemalt kipub keskenduma vaid lapsele ja

just tema vastuvõetamatule käitumisele.

Ei osata näha last ümbritsevat süsteemi tervikuna ja unustatakse ära, et enamasti on lapse

probleem signaal selle kohta, et midagi teda ümbritsevas keskkonnas on viltu. Tegelikult ei

vaja abi ainult laps vaid ka teda ümbritsevad inimesed – tuleb vaid osata neid märgata.

Laste teemade eetiline käsitlemine meedias ei peaks piirduma sellega, et muudetakse lapse

nime ja varjatakse nägu. Liiga tihti ollakse valmis – olgu siis publikuhuvi lootuses või must-

valge maailmanägemise tõttu – lapsi sildistama „halbadeks“ või lausa „loomastunuteks“.

Liiga tihti unustatakse ka, et ka väga probleemse käitumisega laps on tegelikult hädas ja

õnnetu laps, kes püüab lihtsalt kuidagi maailmas hakkama saada.

Olgu lapsel tõsine käitumishäire või muu mure, olgu see suure või väikese geneetilise

komponendiga – meie ülesanne peaks olema last mõista ja meeles pidada, et ükskõik milline

laps vajab esmajoones armastust ja turvatunnet. Turvatunnet annab lapse kuulamine, piiride

seadmine, lapsele ümbritseva maailma reeglite selgeks tegemine ning see on lapsevanemate ja

kõigi teiste last ümbritsevate täiskasvanute vastutus.

Laste sildistamise ja karistamise asemel peame esmalt üritama mõista, mis toimub lapse

ümber, peresuhetes ja teda ümbritsevas keskkonnas laiemalt. Laps on selle süsteemi nõrgim

lüli, tal on kõige vähem võimalusi olukorda muuta. Tuleb ilma süüdistamata analüüsida,

kuidas olukord selliseks on kujunenud ja kuidas terve süsteem saaks mõtestatult üheskoos

töötada selles suunas, et laps oleks rõõmus ja hästi toimetulev. Ja selleks, et laps oleks

õnnelik, peab toetama eelkõige peret. Laps ei saa olla õnnelik, kui tema perekond on õnnetu.

Aastal 2015 on Eestis olemas palju häid laste vaimse tervise spetsialiste – psühhiaatreid,

lastepsühholooge, koolipsühholooge, pereterapeute, nõustajaid – puudu on vaid korrastatud ja

lapse probleeme laiemalt käsitlevast vaatest, mis tagaks võimaluse õige ajal adekvaatset abi

saada. Ei ole normaalne, et mures vanemad peavad lapse probleemide pärast pöörduma

meedia poole, sest muud lootust abi saada enam pole. Ei ole piisav, kui spetsialistid

kutsutakse kohale vaid ekstreemsetel juhtudel, kui on vaja „tulekahju kustutada“ – vajalik on

välja töötada süsteem, kus probleemidele reageeritaks oluliselt varem.

Selleks kutsume nii meediaväljaandeid kui ka kõiki otsustajaid riigi ja kohalike omavalitsuste

tasandil kaasa mõtlema ja tegutsema selles suunas, kuidas varem märgata ja toetada lapsi ja

nende peresid nii, et meedias oleks rohkem põhjust rääkida õnnelikest lastest.

 

Eesti Pereteraapia Ühing

Eesti Koolipsühholoogide Ühing